elas kord üks väike valge draakon kellele meeldis õudselt lennata ta lendas pikki tunde kõrgel õhus vaadates siledalt veepinnalt enda peegeldust väike valge draakon armastas maad ning selle kohal lennates oli ta väga õnnelik kuid väikesel valgel draakonil oli ka üks suur mure nimelt ei olnud ükski teine draakon valge kõik teised olid mustad ja rohelised ja punased ja kollased ja kuldsed ja hõbedased ning purskasid ka musta ja rohelist ja punast ja kollast ja kuldset ja hõbedast tuld väike valge draakon aga oli valge ja purskas valget tuld teised draakonid narrisid teda sellepärast ja selle peale oli väike valge draakon sügavalt õnnetu siis pidi ta mitu tundi ilusa maa kohal lendama enne kui ta jälle suutis õnnelik olla ühel päeval jälle kui väikest valget draakonit oli narritud istus ta õnnetult kivi peal ja nuttis miks nad küll mind nii narrivad see ei ole üldse hea kui sind narritakse nuuksus väike valge draakon kivi oli küll päikese käes soojaks läinud ja seda kattis kena roheline pehme sammal aga see ei teinud draakoni tuju paremaks ta puhus samblale tuld peale ja jälgis tujutult kuidas see valge leegiga põles miks ma pean olema valge draakon kui ma oleks punane nagu õun või roheline nagu see sammal siin või kuldne nagu päike mis seda kivi on soojendanud siis mind ei narritaks siis aga tuli väikesele valgele draakonile mõte kui õige läheks maaisa juurde tema oskab mind kindlasti aidata